Diafragma ühendusi saab klassifitseerida selliste tegurite alusel nagu materjal ja membraanide arv.
Diafragmide arvu alusel liigitatakse need ühe- ja kahemembraanilisteks tüüpideks; nende vaheline erinevus seisneb nende vastavas suutlikkuses kohandada erinevaid nihke vorme.
Materjalide osas on siduri põhikorpus tavaliselt valmistatud terasest (nt S45C) või alumiiniumisulamist.
Konstruktsioonikonfiguratsiooni osas hõlmavad valikud vahevõlliga tüüpe; vahevõlli konstruktsioon võimaldab paigaldada ja eemaldada ühendatud masinaid liigutamata. Astmelise membraaniga haakeseadised pakuvad suurepäraseid nihke kompenseerimisvõimalusi – mahutavad kuni kaks korda suuremat nurganihket kui hammasrataste sidurid – ning avaldavad radiaalse nihke ajal väikest reaktsioonijõudu. Need on väga paindlikud ja taluvad teatud määral ekstsentrilisust, nurkade kõrvalekaldeid ja aksiaalseid kõrvalekaldeid. Lisaks sobivad need kõrge temperatuuriga keskkondades (-80 kraadi kuni +300 kraadini) ja karmides töötingimustes, tagades ohutu jõudluse põrutuste ja vibratsiooni tingimustes.
Ühendusmeetodite osas kasutatakse võlli ja haakeseadise liideses tavaliselt kas võtmeava ühendust või võtmeta konstruktsiooni (nt kinnitus- või paisuhülsi tüübid).
Paigalduskonfiguratsioonist lähtuvalt on membraanmuhvid saadaval ühekettalise, kahekettalise ja vaherõngaga konfiguratsioonis.
